Arvake kuidas tänane hommik algas - täpselt nii - uksepauguga! JUBE noooh!!!!! Need paugutamised mõjuvad mu väiksele kurnatud peale kui lennukid nine/eleveni ajal World Trade Centerile.
Alustasin tööpäeva üksinda, sest ei ole erilist põhjust lastepopsunurgakest lahti hoida kui lapsi pole. Peale viie minutilist istumist austas mind oma kohaleilmumisega Ahmed, kes rääkis kuidas ta telefoni ära kaotas ja samas ka õhtul vägijooki tarvitama kutsus. Üsna pea leidis ka Anni, et toas passimisel pole erilist mõtet ja tuli samuti minu juurde istuma.
Lõuna ajal tahtsime Merkaga taaskord sukelduma minna, kuid kahjuks jäi see sel korral ära. Nimelt oli asi selles, et sibulad tahtsid ka kõik vee alla minna. Kahju oli, sest me nii ootasime meie järjekordset veealust teepidu.
Õhtu saabudes lastediskot ei toimunud ja seega seadsime Anni ja harriga oma sammud La Strada poole teele. Seal sattusime Ahmediga kokku, kes meid oma briti sõbra Lee juurde jooma kutsus. Alguses ei olnud ei Annil ega Harril erilist tahtmist sinna minna, kuid millegipärast me seda ikkagi tegime. Arvestades fakti, et me nägime Leed sel õhtul esimest korda, osutus ta üllatavalt meeldivaks persoonika ja temaga oli väga lihtne suhelda. Nii hea oli kuulda inglise keelt! Tundsime end tema korteris kui kodus - diivanid, telekas, laud - nii kodune tunne tuli kohe! Õhtu kulmineerus minu ja Lee vaidlusega. Ta üritas mulle selgeks teha, et lahtikäivat diivanit võib ka voodiks nimetada, kuid minu jaoks oli see ikkagi diivan, ja uskuge või mitte, aga me vaidlesime sellel teemal üks hea kümme minutit. Vot selline istumine/joomine on midagi sellist, mida tahaks kindlasti veelkord korrata!
Alustasin tööpäeva üksinda, sest ei ole erilist põhjust lastepopsunurgakest lahti hoida kui lapsi pole. Peale viie minutilist istumist austas mind oma kohaleilmumisega Ahmed, kes rääkis kuidas ta telefoni ära kaotas ja samas ka õhtul vägijooki tarvitama kutsus. Üsna pea leidis ka Anni, et toas passimisel pole erilist mõtet ja tuli samuti minu juurde istuma.
Lõuna ajal tahtsime Merkaga taaskord sukelduma minna, kuid kahjuks jäi see sel korral ära. Nimelt oli asi selles, et sibulad tahtsid ka kõik vee alla minna. Kahju oli, sest me nii ootasime meie järjekordset veealust teepidu.
Õhtu saabudes lastediskot ei toimunud ja seega seadsime Anni ja harriga oma sammud La Strada poole teele. Seal sattusime Ahmediga kokku, kes meid oma briti sõbra Lee juurde jooma kutsus. Alguses ei olnud ei Annil ega Harril erilist tahtmist sinna minna, kuid millegipärast me seda ikkagi tegime. Arvestades fakti, et me nägime Leed sel õhtul esimest korda, osutus ta üllatavalt meeldivaks persoonika ja temaga oli väga lihtne suhelda. Nii hea oli kuulda inglise keelt! Tundsime end tema korteris kui kodus - diivanid, telekas, laud - nii kodune tunne tuli kohe! Õhtu kulmineerus minu ja Lee vaidlusega. Ta üritas mulle selgeks teha, et lahtikäivat diivanit võib ka voodiks nimetada, kuid minu jaoks oli see ikkagi diivan, ja uskuge või mitte, aga me vaidlesime sellel teemal üks hea kümme minutit. Vot selline istumine/joomine on midagi sellist, mida tahaks kindlasti veelkord korrata!
Comments (0)
Post a Comment