Arvake kuidas tänane hommik algas - täpselt nii - uksepauguga! JUBE noooh!!!!! Need paugutamised mõjuvad mu väiksele kurnatud peale kui lennukid nine/eleveni ajal World Trade Centerile.

Alustasin tööpäeva üksinda, sest ei ole erilist põhjust lastepopsunurgakest lahti hoida kui lapsi pole. Peale viie minutilist istumist austas mind oma kohaleilmumisega Ahmed, kes rääkis kuidas ta telefoni ära kaotas ja samas ka õhtul vägijooki tarvitama kutsus. Üsna pea leidis ka Anni, et toas passimisel pole erilist mõtet ja tuli samuti minu juurde istuma.
Lõuna ajal tahtsime Merkaga taaskord sukelduma minna, kuid kahjuks jäi see sel korral ära. Nimelt oli asi selles, et sibulad tahtsid ka kõik vee alla minna. Kahju oli, sest me nii ootasime meie järjekordset veealust teepidu.

Õhtu saabudes lastediskot ei toimunud ja seega seadsime Anni ja harriga oma sammud La Strada poole teele. Seal sattusime Ahmediga kokku, kes meid oma briti sõbra Lee juurde jooma kutsus. Alguses ei olnud ei Annil ega Harril erilist tahtmist sinna minna, kuid millegipärast me seda ikkagi tegime. Arvestades fakti, et me nägime Leed sel õhtul esimest korda, osutus ta üllatavalt meeldivaks persoonika ja temaga oli väga lihtne suhelda. Nii hea oli kuulda inglise keelt! Tundsime end tema korteris kui kodus - diivanid, telekas, laud - nii kodune tunne tuli kohe! Õhtu kulmineerus minu ja Lee vaidlusega. Ta üritas mulle selgeks teha, et lahtikäivat diivanit võib ka voodiks nimetada, kuid minu jaoks oli see ikkagi diivan, ja uskuge või mitte, aga me vaidlesime sellel teemal üks hea kümme minutit. Vot selline istumine/joomine on midagi sellist, mida tahaks kindlasti veelkord korrata!

Tänane hommik algas taaskord juba tavaliseks saava äratusega - uksepauguga. Tuleb tunnistada, et pole üldse tore saada sellise paagile jalgu ajava äratuse osaliseks.
Tundub, et terve tänase päeva parim osa oligi sukeldumine! Ma poleks elusees arvanud, et antud harrastus mulle nii väga meeldida võib.

Üle ma ei tea, mis aja, oli meil täna taaskord koosolek, kus oli palju karjumist ja tähtsusetuid vaidlusi, ning äärmiselt vähe probleemidele lahenduste leidmist.

Täna oli selline tore päev, et saime Merkaga sukelduma minna! Ilgelt fun oli! Esimesel paaril korral oli küll jube paanika, kuid lõpuks sain asjale pihta. Point oli selles, et tuli suu kaudu hingata :D Mask oli ka suur ja siis ujusingi nii, et hoidsin ühe käega seda kinni.

Muu meil siin aga enam eriti tore ei ole - nimelt on hakanud tekkima mõttetuid tülisid ja koguaeg pauguvad uksed! Kõigil on midagi öelda. Suht ränk on hommikul mingi ukse prõmaka peale ärgata. Eriti mõnus on ka see, et mina, Harri ja Vernek elame ju elutoas ja kõik möll just seal toimubki!

Kella ühe ajal öösel jõudsime oma esimeselt peale palgapäeva traditsiooniliseks saavalt ATV safarilt tagasi. Kõrb, ATV-d, meie ja meie sallid! Kõik olid täiesti eufoorias - te ei kujuta ette ka, milline nauding see on! Ahmed üritas meile väikest nightshow’d korraldada ja selle käigus õnnestus tal maksimaalselt kuuskümend kolm kilomeetrit tunnis sõitev muruniidukite perekonda kuuluv aparaat külili ajada. Selle toimingu käigus läks tal ka korda end veidi vigastada, kui ega see ei seganud meil õhtust maksimumi võtmist! Tagasi hotelli jõudes avastasid kõik, et nende mustad riieded olid digimuutunud hallideks! Viimase toiminguna enne magamaminekut sai ka nägu puhastatud ja oh imet - vatipadjad olid täitsa mustad!

Eilne õhtu!

Posted by Cookie Monster | | Posted on 08:39

1

Viiksin teid siis kurssi ka oma eilsete seiklustega Naama Bay's. Nimelt kargas Annile kuskil kümne ajal õhtul pähe mõte, et võiks klubisse minna, sest ega ei viitsi ikka eriti toas tühja passida. Eriti veel kui Merka ja Virko võistlevad väga pingelises Yatzu duellis ja teised omi asju ajavad. Haarasime siis Anni ja Harriga mõttesabast kinni ja hakkasime kohe asjatama. Meie Anniga hakkasime siis kohe hilpe selga proovima, nagu piigadele kohane. Peale väikest moeshowd seadsime oma väikesed lallud poodi lauluõli järgi. Ostsime mingit kohalikku vodkat ja arvatavasti jäi see viimaseks korraks seda osta, sest Anni ei seedinud seda just hästi.

Poes käidud, hakkasime kohe jooki pruukima - päris libedalt läks alla! Mõtlesime Harriga, et käiks enne prallele minekut pesemas ka ära aga vett ei olnud. Tegelikult oli küll ju, vetsu põrandal on pidevalt meil kaks sentimeetrit vett, oleks sinna kõhukat hüppand ja asi ants eksole - päris meeldiv sibiaroom oleks ka olnud muidugi. Harri helistas retseptsiooni ja kurtis meie muret, öeldi et hiljemalt poole tunni pärast tuleb vesi tagasi. Tunni aja pärast ta tuli ka! Lõpuks, kui pestud saime, sättisimegi end Naama Bay poole teele. Saime suhteliselt kähku bussile ja meie õhtune seiklus sai ametliku stardi. Marsas olid isegi normaalsed muhhad, sai isegi inglise keeles räägitud nendega.

Naama Bays võtsime esimeseks sihtpunktiks Pascha, mis osutuski õhtu kõige etemaks klubiks. Pascha sümboliks on kirss, väga viis eksju (teate küll mu ebameeldivalt tõsist kirsihullust). Tegime turvaga seal diili, et meie saadame oma hotelli kliente sinna ja terve animation team saab alati tasuta sisse! See diil sobis mõlemale osapoolele. Juua saime klubis tasuta, mingid kohalikud hakkasid suht närvidele käima peagi ja tahtsime tulema tulla sealt, kuid mainisime seda turvadele ja meid eskorditi vip alale!! Väga kõva värk ma räägin!

Peale Paschat külastasime Little Buddhat, ka sinna saime tasuta sisse, sest lehvitasime oma töötõendeid. Erilist muljet see koht mulle küll ei jätnud, kuid rahvast oli ja tundus, et mõningatele isegi meeldis seal.

Järgmiseks peatuseks oli Hard Rock Cafe, kuhu samuti tänu oma töötõenditele tasuta sisse saime! See koht ka eriti meile ei istunud ja tulime sealt üsna peagi tulema.

PS! Kolme klubi jooksul suutis keegi mulle oma kontsaga väikse varba peale astuda ja nüüd on seal sinikas!!!!

Poole tagasisõidu ajal avastasime, et meil on ainult 11.75£ lahtist raha, kuid tegelikult oleks olnud 15£ bussisõidu hind. Me ei viitsinud eriti põdeda ja ronisime bussist välja, viskasime juhile selle papirulli ja hakkasime astuma. Vot nii käivad asjad meil siin!

Nii palju siis eilsest, kirjutaks ehk siis midagi ka tänasest.

Äratus oli täna kell kaheksa, sest läksime Crown Plazasse teisele teamile külla. Neil on väga lahe hotell! Saaks ise ka sellises hotellis tööd teha nagu nemad oleks kohe vastikult äge. Päris virisemiseks põhjust pole, sest meie team on ikka meie team ja kus iganes me ka poleks, on meil alati sigavinge ja tore olla! Iseenesest oli päris tore lihtsalt käia ja vaadata, kuidas neil asjad on aga poole külastuse pealt läks kõht nii kuradi tühjaks, et jube kohe!

Peale tagasitulekut mõtlesin, et ei lähe magama, kuigi olin väga väsinud, et ehk saab õige graafiku tööle jälle, aga no mitte midagi polnud teha ja läksin ikkagi tuttu. Ärkasin ja tulimegi Merka, Anni ja Harriga netti uudiseid lugema ja blogisid uuendama. Nüüd, kui olen taaskord uue üllitisega valmis saanud, käime Metros, sest mul on liimi vaja ja siis lähme McDonaldisse sööma!! Hoidke kõva!!

Mõned pildid ehk:

Meie hotelli bassein, taga paistab ka amfiteater














Amfikas lähemalt siis














Ja vot sellised granaatõunad on meil siin!














Räägiks siis ehk ka tänasest päevast veidi.

Hommikusöök oli nagu hommikusöök ikka, mulle eriti süüa seal ei leidunud, kuid kämblatäis sulatatud juustu sai küll rotitud.

Peale tänast esimest toidukorda lohistasime oma paagid tuppa tagasi ja oh üllatust, mis edasi hakkas saama - kõik keerasid magama tagasi ja järjekordne äratus oli kell 13, ehk siis lõuna ajal. Me justkui magaks toidukorrast toidukorrani, kuid tegelikult see päris nii pole. Nimelt hakkas meil kohe peale lõunasööki tõsine tantsutrenn, mis minul küll eriti hästi ei läinud. Asi oli siis sellest, et kõik tantsud läksid omavahel sassi ja mõned tantsud ei tulnud üldse meelde. Uutest tantsudest ma parem ei räägigi - üks käsi siia, vasak jalg sinna ja siis tekib küsimus, et kuhu see teine käsi minema pidi. Üks suur segapuder ma ütlen!!!!

Nüüd me siis istume Merka ja Katiga taaskord Starbucksis, mis hakkab vaikselt juba meie teiseks koduks kujunema, netis, kuid sel korral otsustasime Merkaga jääkohvist loobuda - kas me pole mitte targad?

Muideks ema mainis, et Mika on normaalseks hakkand - palju õnne! :D

Mainiks alguses ära, et tegu on eile õhtul kirjapandud unejutuga, sest 24/7 me päris netti ei saa!

Aeg on järjejuttu lugeda, aeg on järjejuttu lugeda…aeg on järjejuttu lugeda!!!


Mis meil siis täna toimus? Ei toimunudki eriti midagi kui aus olla. Tööd me täna ei teinud, sest mingi kohalik muhha lubas ise venelastele stagnaaegset poppi mängida ja seega ei olnud meil sinna asja, sest selliseid folktantse meie küll ei oleks osanud tantsida nagu nemad seal!

Äratus oli meil alles kell 13, sest öösel kõik jõid ja oli vaja pohmakat välja magada. Peale stiilselt hilinenud äratust seadsime oma sammud restorani poole, kus oli meie kõigi üllatuseks väga hea söök. Piprateraks suhkrutoosis oli aga meie avastus, et praktiliselt igas väga grandioosses plastikklaasis, millest me jõime, leidus väikseid ujuvaid tuukreid, mille päritolus keegi arvatavasti kindel olla ei saa.

Maitsvale lõunale järgnes grupiviisiline Starbucksi külastus, millest eelnevalt juba kirjutasin. Vedelikust, mida kohalikud nimetavad veeks, tehtud jää tekitas Merkal ja Liisul väga tõsise paagi lahtisuse ja esimesel osapoolel isegi kolm regurriteerimis seika. Õnneks pole minu metabolism veel kannatada saanud ja seega ei ole mul ühtegi vetsuseiklust, millest lähemalt jutustada.

Ka õhtusöök oli limanäärmeid erutav ja seetõttu läks see veel eriti libedalt alla. Enne magamaminekut, ehk siis kuskil kella ühe ajal öösel, otsustasime, et võiks veel tantse harjutada - mõeldud tehtud. Lõpuks kujunes välja nii, et me keerutasime oma puujalgu umbes kella kaheni ja viimase tantsu võtsime ka videolindile. Oh seda jubedust küll! Mõnda häiris kaamera, teisel oli pea pilvedes ja kolmas (ehk siis mina eksole) tantsis nagu viis aastat hullumajas kinni olnud kaerajaani fänn. Selle video nägemine oli ikka päris muserdav! Aga pole muret, hoian end tagasi ja peagi kepsutan nagu kolm aastat hullaris istunud mimm!

Aga nüüd ongi jõudnud kätte aeg, kus tuleks magama jalla (minna, igas vormis ja käändes).
Homme jätkub Kadi seiklus beduiinide kõrvalrajoonis ehk siis Sharm El Sheikh’is.

Mika tahtis!!!

Posted by Cookie Monster | | Posted on 05:33

0

Niisiis...
Mika mainis eile, et võiksin ka blogima hakata, et oleks vähemalt mida lugeda eksole! Egiptusessse ju igapäev ei satu, et muljetaks siis ehk!

Istume praegu Liisu, Kati, Merka ja kahe luuseriga Starbucksis netis ja joome jääga - rõhk sõnal JÄÄGA - kohvi! Õhtuks peab mingi puristamisgraafiku tegema vist! Kaks vetsu 9 inimese kohta...läheb raskeks! Üks vetsupott lekib ka veel, nii et we're gonna have fun!!!

Suure tantsimise peale on küünarnukk täiega kasjakki hakkand panema, aga pole hullu - proovide ajal elastikside peale ja night show ajal rockime täiega (mis siis, et osad tantsud ikka sassi lähevad)! Tantsud on sellised...noh...suht liigutama panevad eksole! Kahju ainult, et venelased nii täis on koguaeg ja ainult mölisevad meiega!! Eile nad lubasid meil baari ära wreckida kui me tantsimist ei lõpeta. Päris hea on nii oma tööd teha! Kõikidel oli, et wtf nagu.

Eile õhtul oli lõppkokkuvõttes ikkagi päris fun! Peale kõiki neid ähvardusi lasi enamus teamist küll kiiremini jalga kui tuulispask, mis kunagi Tallinna külastas, kuid mina, Merka, Anni ja Harri jäime ikkagi sinna. Hiljem hakkasime siis nimelt tantsima nagu vene babuskad ja vähe meid kottis, mis need seal arvasid eksole! Tantsisime nii, et jube ja stange...noh tegelikult terve ihu oli rängalt märg! Cause girls, they wanna have fun. Yeah girls just wanna have fun!

Muidugi peab mainima ka Merka ja minu juba igapäevaseks saanud apteegi külastust. Huvitav, kas me varsti püsikliendi soodustust ei hakka saama? Peale apteegi väisamist istusime siis Merkaga trepile maha ja hakkasime oma "moskiito"
hammustusi geelitama. Hommikul avastasime, et see nii nimetatud putukahammustuse geel oli rohkem nagu mingi odav kilemask, mille oli kokku komposeerinud mingi algaja apteeker. Õnneks maksis see ainult kolm poundi, ehk siis kuskil seitse eeku.

Ragistan täiega ajusid hetkel, et milliseid kleite lasta õmblejal meile Anniga teha. Ettekujutus on täitsa olemas, aga oskaks siis seda ka paberile panna.

Bljääd ma ei viitsi enam kirjutada :D
Põhimõtteliselt kui aega saan viskan ka varasemad postitused üles, aga hetkel on need veel inglise keelsed ja ainult minu arvutis, kuid väga osavasti ära encryptitud!!!

See ya!!!!