Lõunarannik

Posted by Cookie Monster | | Posted on 10:59

0

Eile õhtul otsustasime, et asume täna taaskord lõunaranniku poole teele, kuid sel korral paikadesse, mida keegi meist veel külastanud ei olnud. Kahjuks pean tunnistama, et kohad nagu Frangokastelo ja Hora Sfakion, mis on kuulsad kui päevituskohad valmistasid meile suure pettumuse. Nimelt ei olnud neis kohtades ei palme ega midagi muud, mida vaadata oleks tahtnud.

Oliivipuud õõtsusid küll ühtses taktis tuulega, kuid see ja mäed olidki kahjuks ainsaks vaatamisväärsuseks.

Vähemalt oli ettevõtmine tänu seltskonnale lõbus :)

 

Pildid tulevad siis kui olen need fotokast arvutisse suutnud transfeerida :P


Iraklion

Posted by Cookie Monster | | Posted on 07:41

0

Crete 2009 012Aga täna käisime me taaskord pealinna väisamas, sest tervel saarel on suured suured allahindlused ja tahtsime ka nendest osa saada. Tee oli taaskord pikk ja kurviline, kuid elas üle – me ju tugevad Eesti tüdrukud :D  Külastasime kõiki kohustuslikke vaatamisväärsusi ja kõiki poode, kus vähekenegi allahindlust oli – aega läks aga asja sai – kõik Crete 2009 010ostsid midagi – edendame Kreeta majandust ;) Tagasiteel peatusime ühes kohalikus popis rannas, kus meie Liisuga vetsu pähe kellegi majja sisse tormasime – oops :D Antud rand oli küll ilus ja puhas, kuid õudsalt ülerahvastatud, et kui sinna rannamõnusid nautima minna siis peab juba hommikul kell seitse koha kinni panema, sest muidu ei mahu ära…aa ja sealt väikesest turistikülast välja saamisega on muidugi ka veel oma lugu – nimelt õnnestus meil kuidagi ligi kahekümne kilomeetrine ring sisse teha ja täiesti mägedest ära käia – aga ega me ei ole siiamaani välja mõelnud, kuidas meil kiirtee vahepeal märkamata jäi :D Aga üldiselt oli tore päev, kui välja arvata intsident, mis meil õhtul mänedžmendiga oli – aga sellest ma ei kirjuta, sest see on liiga õel :P


Uus hotell

Posted by Cookie Monster | | Posted on 11:00

0

Tänane päev ei kulmineerunud vaid palmide rannaga vaid hoopis sellega, et kolisime taaskord uude hotelli, mis minu arust ei ole absoluutselt oma kolme tärni väärt. Jube esimestel minutitel uues toas oli märgata pöidla suuruste prussakate õhinat saginat ja selle peale öeldi vaid it’s okay. Okei my ass – no proovige ise magada, kui koguaeg on hirm, et mõni neist sulle kaissu poeb ja lisaks neile mutukatele on voodi vedrustus täiesti läbi, magada saab ainult äärtes, sest keskel lamades on vedru perses kinni. Oleks siis toas jahegi aga ei, konditsioneergi ei tööta korralikult ja rõdu uksed ei käi lukku ja neid ei saa lahti hoida, sest rõdul on sipelgapesa. Juba esimesel kohtumisel mänedžmendiga tehti meile selgeks, et meie peame nende pilli järgi tantsima ja nemad mingied kompromisse ei tee. Vot sulle paremat elu – parem oleks olnud suu kinni hoida ja kannatada eksole!


Limno Preveli

Posted by Cookie Monster | | Posted on 09:39

0

DSCN1476 Külastasime Kreeta lõunarannikul asuvat randa, mis kannab nime Limno Preveli ja on kuulsaks saanud kui palmide rand. Teekond sinna on küll pikk ja käänuline, kuid täiesti seda väärt. Allikad, mis mägedest alla vulisevad moodustavad jõe, mille kaldaid kaunistavad igas mõõdus palmid. Ainuke konks selles kõiges on see, et palmide lähedalt nägemiseks tuleb vesiratas laenutada ja julgelt vastuvoolu palmide poole vändata. Nii me siis tegimegi ja seda me ei kahetse! Varjude mäng, mis palmide tihnikus aset leidis oli lummav ja sealt ei tahtnudki eriti ära tulla, kuid lõpuks väntasimegi mere äärde tagasi ja laotasime rätiku maha, et natukenegi ihu pruunistada.


Kohtu Kreetaga

Posted by Cookie Monster | | Posted on 12:40

0

Rethymno sadamKäisime ekskursioonil nimega kohtu Kreetaga, mis koosnes väikeste mägikülade, iidsete hauakambrite ja Kourna järve külastamisest. Nägime palju selliseid kohti, mida turistina ise seigeldes ilmselt ei avastaks. Bussijuhiks oli meil pooleldi Ukraina ja pooleldi Kreeta juurtega äärmiselt jutukas mees Angelos. Bussijuht rääkis vaid vene ja kreeta keelt seega oli meil väikeseid raskusi tema mõistmisega, kuid kuidagi saime hakkama ja isegi nalja sai visatud!

Külades oli näha vaid mehi tavernides istumas ja jälgimas, mis tänavatel toimub. Naised on üldjuhul päevad läbi kodus ja tegelevad majapidamise ning Crete 2009, Meet Crete 032kokkamisega. Mehed ootavad kuni naised neile helistavad, et toit on valmis, käivad söömas ära ja lohistavad enda ahtrid taas trahtrisse tagasi, et vahepeal aset leidnust omavahel jutustada – hullemad klatšimoorid kui naised!

Laste kohta käib täiesti teine jutt. Nimelt töötavad vanemad selleks, et nende võsukesed saaksid ülikooli ajal vähemalt 1000€ taskuraha ja endeid ehtida kõige kallimate ja uuemate firmariiete ja aksesuaaridega. Kool ei olegi nende jaoks nii tähtis, kui enda näitamine ja asjadega eputamine. Enamik lapsi elab kuni abiellumiseni vanematega koos ja seni kaua ei käida ka tööl. Easy living noh…

Küla tänavad on alati kahesuunalised, kuid samas vaid nii laiad, et mahutada korraga üks auto. Täiesti tavaline on see, et üks auto peab teiseCrete 2009, Meet Crete 055 möödumiseks hea kümmekond meetrit tagurdama.

Kourna järv on Kreeta ainuke magevee järv ja see paikneb täiesti mägede vahel ning on ehk isegi natukene liiga soe. Tee järve äärde on allamäge ja mõlemale poole jäävad keraamika poed oma seitsmesaja kolmekümne nelja erineva tootega, millest üks on ilusam kui teine, mõningal juhul ka nilbem – siinkohal pean silmas soola ja pipra toose, mis on kilpkonnade kujuga ja üks teise seljas. Antud veekogu pole ainult oma vee pärast eripärane vaid ka selle, et seal elavad nimelt kilpkonnad. Kahjuks oli ainuke kilpkonn, keda meil näha õnnestus minu nabaneedi küljes, kuid alati on ju võimalus sinna kaunisse kohta naasta.


Heal lapsel mitu nime??

Posted by Cookie Monster | | Posted on 12:37

0

Hetkel, mil panin oma jalakesed taaskord oliivide rohkele Kreeta saarele, tuli mulle meelde, et kohalikel on millegi pärast äärmiselt raske mu nime hääldada. Neli lihtsat tähte, kuid hoopis eriskummalised hääldused: Kodi, Kõdi, Kädi, Keit, Kait, Kaidi, Katja ja Keidi. Peagi sai jälle selgeks see, et on täiesti absurdne neile õiget hääldust õpetada ja seega tutvustangi end tänaseks juba automaatselt Keidina, kuid ausalt öeldes on veel mõningaid persoone, kes ka selle nimega hätta jäävad

Hetkel loen raamatut nimega Attila: The judgement ja see on kirja pandud William Napieri poolt. Tunnistan, et mind pole iialgi ajalugu paelunud ja ma pole kunagi vabatahtlikult ajaloolist raamatut lugenud, kuid õnneks on see raamat teistsugune – see ei ole igav ega tähtsusetuid aastaarve täis. Võttes arvesse ka fakti, et see on mul siin oldud aja jooksul juba viies raamat, julgen nüüd juba 98%-lise kindlusega väita, et olene tõesti koju jõudes targem :P