COOKIE-MONSTER

Kallid kaasmaalased, teatan ametlikult, et olen kodumaad väisamas ja seda juba kuu aega. Olen nii mõnegagi tänaval kokku jooksnud ja siis saanud selle “miks sa ei ütlend, et Eestis oled” epistli, seega mõtlesingi, et on ehk siis parem kui teen selle kohta avalduse – eksole!

Netis mind eriti kohata ei või, kuid telefon on mul küll 24/7 käeulatuses ja number on sama, mis juba aastaid – seega võivad kõik, kellel peaks mind pakiliselt vaja minema, mulle lihtsalt helistama.

NB! Ei, ma ei toonud teile suveniire!

Eile õhtul otsustasime, et asume täna taaskord lõunaranniku poole teele, kuid sel korral paikadesse, mida keegi meist veel külastanud ei olnud. Kahjuks pean tunnistama, et kohad nagu Frangokastelo ja Hora Sfakion, mis on kuulsad kui päevituskohad valmistasid meile suure pettumuse. Nimelt ei olnud neis kohtades ei palme ega midagi muud, mida vaadata oleks tahtnud.

Oliivipuud õõtsusid küll ühtses taktis tuulega, kuid see ja mäed olidki kahjuks ainsaks vaatamisväärsuseks.

Vähemalt oli ettevõtmine tänu seltskonnale lõbus :)

Pildid tulevad siis kui olen need fotokast arvutisse suutnud transfeerida :P

Aga täna käisime me taaskord pealinna väisamas, sest tervel saarel on suured suured allahindlused ja tahtsime ka nendest osa saada. Tee oli taaskord pikk ja kurviline, kuid elas üle – me ju tugevad Eesti tüdrukud :D  Külastasime kõiki kohustuslikke vaatamisväärsusi ja kõiki poode, kus vähekenegi allahindlust oli – aega läks aga asja sai – kõik ostsid midagi – edendame Kreeta majandust ;) Tagasiteel peatusime ühes kohalikus popis rannas, kus meie Liisuga vetsu pähe kellegi majja sisse tormasime – oops :D Antud rand oli küll ilus ja puhas, kuid õudsalt ülerahvastatud, et kui sinna rannamõnusid nautima minna siis peab juba hommikul kell seitse koha kinni panema, sest muidu ei mahu ära…aa ja sealt väikesest turistikülast välja saamisega on muidugi ka veel oma lugu – nimelt õnnestus meil kuidagi ligi kahekümne kilomeetrine ring sisse teha ja täiesti mägedest ära käia – aga ega me ei ole siiamaani välja mõelnud, kuidas meil kiirtee vahepeal märkamata jäi :D Aga üldiselt oli tore päev, kui välja arvata intsident, mis meil õhtul mänedžmendiga oli – aga sellest ma ei kirjuta, sest see on liiga õel :P

Tänane päev ei kulmineerunud vaid palmide rannaga vaid hoopis sellega, et kolisime taaskord uude hotelli, mis minu arust ei ole absoluutselt oma kolme tärni väärt. Jube esimestel minutitel uues toas oli märgata pöidla suuruste prussakate õhinat saginat ja selle peale öeldi vaid it’s okay. Okei my ass – no proovige ise magada, kui koguaeg on hirm, et mõni neist sulle kaissu poeb ja lisaks neile mutukatele on voodi vedrustus täiesti läbi, magada saab ainult äärtes, sest keskel lamades on vedru perses kinni. Oleks siis toas jahegi aga ei, konditsioneergi ei tööta korralikult ja rõdu uksed ei käi lukku ja neid ei saa lahti hoida, sest rõdul on sipelgapesa. Juba esimesel kohtumisel mänedžmendiga tehti meile selgeks, et meie peame nende pilli järgi tantsima ja nemad mingied kompromisse ei tee. Vot sulle paremat elu – parem oleks olnud suu kinni hoida ja kannatada eksole!

Külastasime Kreeta lõunarannikul asuvat randa, mis kannab nime Limno Preveli ja on kuulsaks saanud kui palmide rand. Teekond sinna on küll pikk ja käänuline, kuid täiesti seda väärt. Allikad, mis mägedest alla vulisevad moodustavad jõe, mille kaldaid kaunistavad igas mõõdus palmid. Ainuke konks selles kõiges on see, et palmide lähedalt nägemiseks tuleb vesiratas laenutada ja julgelt vastuvoolu palmide poole vändata. Nii me siis tegimegi ja seda me ei kahetse! Varjude mäng, mis palmide tihnikus aset leidis oli lummav ja sealt ei tahtnudki eriti ära tulla, kuid lõpuks väntasimegi mere äärde tagasi ja laotasime rätiku maha, et natukenegi ihu pruunistada.