COOKIE-MONSTER

Jah just nii ongi – ilmad on meil siin rämedalt palavad ja tuult pole ollagi – suvitajate paradiis! Enamus turistidest on juba teisel päeval punased kui roosinupukesed, kuid ikka on vaja päikest võtta, sest Eestisse jõudes peab pruun olema!!!

Hetkel on valdav enamus meie hotelli klientuurist Venemaalt, kuid meie õnneks on nad hoopis teistsugused kui need, kes meil Sharm El Sheikhis olid. Suurem hulk neist veedab oma päevi alkoholi seltsis ja õhtuks on nad juba täiesti pumbad, kuid ju see siis ongi nende arvates nii nimetatud õige puhkus. Need vähesed eestlased, kes meil siin on, on õnneks sõbralikud ja võtavad aktiviteetidest õhinaga osa.

Käisime hiljuti Kati ja Shazliga vesirattaga sõitmas ja mina kasutasin ka juhust ja proovisin taaskord snorgeldamist ning sel korral nägin ma peale prahi, mis mere põhjas elutseb, ka kalu. Tore oli, mulle meeldis! Veidike hariv oli see retk ka, nimelt saime teada, et siin on kolm haid, kes öösiti tõusu ajal randa külastavad, kuid päeval heaga kaugemale hoiavad! Õnneks on haidki vaid keskmisest pisut suuremad kalad ja karta pole midagi!

Põhimõtteliselt ongi kõik päikseline ja palav ning ega ausalt öeldes ei tahagi eriti Eestisse praegu.. Me oleme senise eluga juba nii ära harjunud, et ei oskagi teisiti.. Kodumaal tuleb ju veel veidi oodata, kuni päike taaskord meie nahka võrgutama hakkab, kuid tuleb loota, et praegune päevitus seni püsib – ikkagi seitse kuud päikest!

LÄBUUUU!!! Liisuga avastasime kahekümne viiendal Märtsil, et McDonaldsi kohv on täiesti püss ja joogikõlblik, kuid väga kuum!!! Muidugi ei saa ära unustada neid mummukajumbusid, mis kohvitopsi kaanel on – need on ka toredad, sest need saab sisse vajutada!!

Kojusõidu kuupäev läheneb metsiku kiirusega, kuid täpset informatsiooni meil selle kohta siiski pole. Teame ainult seda, et see leiab aset Aprilli lõpus või Mai alguses, kuid kui saame täpsemat infot sheerime seda meelsasti ka nendega, keda see puudutab!

Mis me siin muidu ikka teeme kui tööd, kuid ühel õhtul käisime isegi bowlingut mängimas! Tore oli! Minu stiilinäide siis paremal.. Ikka jalg tagant risti ja kohe strike – wohoo :D Võite kolm korda arvata, kes võitis…jups…just mina :D Tegelikult ma ei uskunud, et ma veel mängida oskan, sest sellest ajast, mil viimati mängisin, oli ikka väga palju aega möödunud.

Täna käisime Liisu ja Katiga El Daharis ehk siis vanal turul, ja te ei kujuta ette ka, mis seal toimus!!! Kõik kohalikud tüübid, no need pesuehtsad tsurkad kogunesid meie ümber ja mõned asusid meid isegi jälitama – no kohe mitte kuidagi ei saanud neist lahti, sõimasime ja karjusime nende peale aga neid ei huvitanud… JUBEEE!!! Ja otseloomulikult suutsime me ära eksida – nimelt tiirutasime ühe ja sama koha ümber ligi pool tundi ja alles siis tuli meelde, kuhu poole minema pidime :D Siis veel need kohalikud lapsed, kes meid samuti rahule ei jätnu… Kati pakkus neile hašiisi ja isegi siis nad ei jätnud meid rahule… Küll on tore, et meil Eestis selliseid ei ole :D

Ja nüüd me siis istume Liisuga Esplanadas , joome McDonaldsi kohvi ja tõmbame piipu – nii meielik ;)

Hoidke kõva! :D

Nagu juba tavaks on saanud, on hetkest, mil viimati blogi uuendasin, möödunud palju aega, kuid ma tõesti ei ole leidnud hetke, mil kõik toimuv kirja panna.

Aset on leidnud palju sündmusi, kuid ei teagi kohe, millest alustada… Ehk faktist, et saime endale uue chief animatori/choreographeri – Max! Tänu temale olid meie viimased kaks nädalat sisustatud tõsiste tantsuproovidega. Õnneks on Max lahe ja pole mingit probleemi temaga koostööd teha – vähemalt mitte minul! Tantsud ei ole just kõige lihtsamad, kuid tublimatel on need juba selged ja võib asuda uute õppetükkide juurde.

Meie DJ Honey on aga Maxile täielik vastand – me kutsume teda DJ Katastroofaks! Nooo niiiiiiiiii aeglast inimest pole ma terve oma elu jooksul veel kohanud! Keegi meist pole mõistnud, kuidas ta saab olla nii loll ja nii aeglane korraga. Kõigele lisaks ei kanna ta kunagi oma pükstel vööd ja enam kui pool ta karvasest persest vahib alalõpmata näkku – JUBEEE! Muidugi ei saa unustada ta suurt õllekõhtu, mida saab võrrelda seitsmendat kuud raseda oleva naise kõhuga.

Kohe kindlasti pean mainima ka seda, et Ahmed ja Tamer tulid meile taaskord Kairost külla! :) Nii tore oli neid üle pika aja näha! Ühesõnaga käisime poistega igal õhtul väljas ja oli nii nalja, kui ka pisaraid. Kahjuks tuleb tunnistada, et depresiooni ja kurvastamist oli tunduvalt rohkem kui positiivsust, kuid kokkuvõttes oli taaskord tegu unustamatu nädalaga! Tegelikult me ei teinudki midagi nii väga erilist – enamuse õhtutest veetsime kohvikutes istudes ja lihtsalt rääkides, kuid asi on poistes – meie pole selliseid varem kohanud, nad on täielikud vastandid keskmisele Eesti mehele (väljaarvatud fakt, et ka nemad jumaldavad jalkat)!

Hoolikalt pilti vaadates märkate ehk ka seda, et ma olen Tamerist pruunim (H) :D Tegelikult ongi asi nii välja kujunenud, et praktiliselt kõik meie tiimist on juba sama pruunid, või isegi pruunimad, kui mõned kohalikud, sest me oleme ju pidevalt päikese käes ja selliseid asju nagu päikesekaitse kreeme meie jaoks ei eksisteeri :P Pigem määrime hommikul enne tööle minekut endid veel hoolikalt õliga kokku, et ikka veel paremini päikest saada – Eestisse peab ju mustana tulema, muidu vaevalt, et keegi usub, et me lausa neli kuud Egiptuse päikese all veetsime! EKSOLE?!

Koju tuleku kohta ei oska ma midagi uut kirjutada, sest meil pole õrna aimugi millal see juhtub – teame vaid häguselt, et Aprilli lõpus, kuid see on ka kõik. Arvan, et ega ma kauaks Eestisse püsima ei jää, mulle on elu päikese käes täitsa meeldima hakanud! ;) Sama käib ka Liisu kohta ja eks me siin koos vaikselt nuputame, mida me edasi hakkame tegema, kui kellelgi mingeid ideid või ettepanekuid tahapanekuks on, siis võtke teadmiseks, et oleme avatud kõikidele mõtetele! Või äkki tahab keegi kahte vahvata tüdrukut endale palgata? Söök ja elamine peavad teie poolt olema ja me teeks ainult sama tööd, mida praegugi – animatsiooni (tantsimine, võrkpall, vesiaeroobika, stretching, boccia, jalka, koss, noolemäng, pulgamäng, playbackid, muusikaviktoriin) :D

Igatahes jah, andke siis teada :D

Tsikibrikitummtumm! Väike My raporteerimas olukorra kohta Muumipapa majas! Seis on järgmine:

Nuuskmõmmik on jätkuvalt kadunud – temast pole juba üle kuu aja mitte sõnagi kuulda! Arvatavasti langes ta Muumimamma flirtimise ohvriks, kuid Muumipapa väidab oma kõvakübara nimel, et sellist asja pole kunagi toimunud! Pigem toetub Muumipapa tõsiasjale, et Nuuskmõmmik on juba ammu narkootilistest ainetest sõltuvuses ning ilmselt taaskord kusagil crackhousis ennast hašiiiisist poolsurnuks tõmmanud! Ometigi pole Muumioru politseikonstaabel Mr.Iselldope pidevate narkoreidide käigus avastanud ühtegi Nuuskmõmmiku kirjeldusele vastavat pilvikut. Seega jääb endiselt päevakorda küsimus, mis Nuuskmõmmikuga tegelikult juhtunud on?!

Aitab naljas, on aeg muutuda tõsiseks!

Meie kõigi kurvastuseks on Charm Life Paradise hotelli animatsiooni tiimi ja isegi mõningaid kliente nakatanud väga raskeloomuline FEEEEEEEEEVVEEEER!!!! Haiguse põhisümptomiteks on suvalisel ajal tähelepanu nõudva poosi sissevõtmine ja labakäe otsaesisele paigutamine ning otse loomulikult samal ajal fever'’i ütlemine! Kõigil vastavate sümptomitega inimestel soovitame võimalikult kiiresti pöörduda lähimasse meditsiiniasutusse, kuid arvestades hetkel aset leidva ülemaailmse majanduslangusega ei suuda keegi endale ravi lubada ja tuleb leppida tõsiasjaga, et kokkupuude haiguse kandjaga on vältimatu!

Vasakult: Merka, Liisu (alt vasakult teine, oranžis), Tommy (kollase särgiga), Tamer (read this while i check out your tits t-särgiga), Ducky (üleval vasakul nike särgiga) ja otse loomulikult mina (see Tommy pusa ja Omari prillidega tüdruk seal tagumises reas).

Klientide näol on tegemist Egiptusest ehk siis Kairost pärit poistega, neid oli kokku seitse ning antud pildilt on veel puudu Ahmed (vasakul)

Mahmoud

Omar

Sherif 

Poistega oli lõbus, praktiliselt igal õhtul käisime kuskil – nalja sai palju, kõigil oli tore olla. Poleks uskunud, et ka tsiviliseeritud ja haritud egiptlasi kohtame – nad oskavad isegi täiesti arusaadavat ja reeglitele vastavat inglise keelt rääkida!

  Veel pilte:

One dollar, one camel – one mister Eminem!!! (by Tommy)

See nädal kogesime esimest korda tõelist animaatori elu – päeval muutsime turistide elu lõbusaks ja musta eesriide kukkudes tegelesime enda meelelahutuse korraldamisega!

Samuti sai meile selgeks, et Hurghadas olevatest klubidest on vaieldamatult parim Ministry of sounds!!!!!! Esiteks on seal täiesti normaalse suhtumisega personal, teiseks on sisustus väga lahe ja kolmandaks on seal ülimegasuperäge turvamees, kes on ilgelt pikk ja musklis kehaga, kuid sõbralik ja vaimukas!

Tegelikult ma ei tea, millest Liisu sel hetkel mõtles, kuid kõlab hästi eksole! Istub seal vaikselt, lilleke käes ja on totaalselt enda maailmas – mullikeses!

Eile käisime Katiga windsurfingut õppimas – täitsa meeli erutav protsess! Tuult eriti küll ei olnud, kuid esimeseks katsetuseks sobis ka eilne ilm. Kõige tähtsam on leida tasakaal, kui seda varvastega ei tunneta, oled kohe ninuli soolases Punases meres.

Käisime ükskord liisuga kahekesi Sakkalas ja tagasi tulles saime tuttavaks Mohamediga, kes sõidab õhtuti taksot ja päeval töötab sukeldumis instruktorina, et sukeldumine mulle pööraselt meeldib ja tüüp hull ei tundunud, vahetasime numbreid. Sellest õhtust oli möödunud umbes nädal, kui ta mulle sms-i saatis, et võiks kokku saada ja värgensit – aga siis oli meil ilgelt kiire aeg ja kohtumine jäi ära. Sellest ajast peale ei olnud me absoluutselt ühenduses, kuid kaks päeva tagasi oli meil taaskord näitsikutega vaja shoppamiskeskusest tagasi hotelli saada ja ülla-ülla, kelle takso meil õnnestus kinni pidada – just Mohamedi oma. Suht tore oli teda esmapilgul näha, kuid selleks, mis hiljem toimuma hakkas, ei osanud ma küll valmistuda. Nimelt helistas ta mulle eile ja palus, et me hotelli ees kokku saaksime, sest tal pidi olema mulle midagi väga tähtsat anda. Mina, kui väike naiivitar mõtlesin kohe, et raudselt on midagi sukeldumisega seoses ja olin kohe  nõus kokku saama. Läksin siis hotelli ette ja rääkisime tiba ja siis ta andis mulle kingikoti, mille ma hiljem toas Katiga koos lahti tegin. Liisul aga oli vaja Sakkalasse kursaõdede juurde sõita ja Mohamed pakkus talle lahkesti küüti. Mina tulin tipa-tapa ilusasti tuppa ja hakkasime Katiga kohe kingitust lahti kakkuma – te ei arva elusees ka ära, mis see oli!!!!!!!! Aga ma kirjutan sellest kohe – nimelt oli tegu ilmselt mingi kõhutantsija kostüümiga, mis on helesinist värvi ja sädelevaid litreid täis. Meie Katiga arvasime, et tüüp on selle kuskilt rotti pannud, sest see on jubedealt plekke täis – sellel “kleidil” on rohkem plekke kui Käsna Kallel auke!!!! Meie irvitasime hotellitoas ennast praktiliselt lõhki, kuid muidugi pidin ma ka Liisule sellest kohe rääkima. Võtsin siis telefoni kätte ja valisin järjekorselt Liisu mobinili numbri – ma ei jõudnud talle juttu äragi rääkida kui ta juba segas vahele ja rääkis, et muhha oli terve autosõidu ajal ainult minust jutustanud. Muhha oli mind isegi Liisult ära osta tahtnud – 100 kaamliga, ma pidavat küll rohkemat väärt olema, kuid tal pidi ainult 100 kaamlit olema… Liisuga rääkimise ajal saatis Mohammed mulle oma väga vigases inglise keeles sõnumi:
Salam alekom Kadi, i want to say for you –iam in hurgada work from long time as 5 years ago ,and i saw many girls want just time normal my job but for me not essey ,becuse i have allhamed llah good family and i was looking for siruas girl as you and belive i never respect with wory about you as i want put you in my eyes to noone can see you !And please please anyone look bad for you or say bad for you –you must tell me to do my best with thim !Please as you can tackcare about your self !! And i dont know whay iam all time iam wory about you and iam sure thes is more than i like you !Yours mohamed

Hakkasin kohe mõtlema, et tüüp loodab liiga palju ja saatsin talle sms-i vastu, et ta kirjutas küll ilusasti, kuid mul on eestis poiss olemas ja mu süda kuulub talle (siin peab nii rääkima, muidu nad ei jäta sind rahule!!). Selle sõnumi peale vastas Mohamed järgnevalt:
My dear kadi, till now i cant sleep bec i think by you :) , the first of all, i do thank the highly almighty for giving me that lovely chance to meet you .And really i do also belive that we are moving in our life steps have been written befor to see…To listen…To do so and so…iam very happy that respect clean religion respect girl as you so . And iam really need establish our life togther ! But i wish to be not as boy friend no… no… ,to be husband and wife !!! Yours mohamed

Nagu tegelt ka – get real!! Tüüp on mind vaid kolm korda näinud ja juba tahab pulmi korraldama hakata – mida iganes noh!!! Õnneks ma pole ainuke, kellel sellised “suhtedraamad” on. Katile on parfüümipoe väike Moustafa kutsika eest ja ka tema räägib juba abiellumisest ning liivamees ja rätikumees teevad kõike, et vaid Liisu pilk nendel peatuks. Jube palju kiimikuid on siin nooh!!!

Need on meie kohalikud kõige suuremad kiimikud Mark ja Honey! Mark’i ego on nii suur, et ta tõsimeeli usub, et saab iga tüdruku, keda ta tahab ja Honey on lihtsalt ilgelt horney – tuleb ja näpib ülemeelikult lühikeste pükste paelu, et nende alla ikka vaadata eksole!!

Aga no nüüd ma jõudsin netti ja hakkan omi asju ajama, küll jõuan siia veel ja veel kirjutada!!