COOKIE-MONSTER

No ma ju rääkisin, et laupäev on tööpäevana täiesti pointless!!

Täna pärastlõunal oli meil rannas kõigest neli inimest ja neil oli ainult tänu alkoholile soe – muidu oleksid ka nemad lõdisenud nagu meie seda tegime. Lisaks külmale tegi ka liiv kurja! Ma ei saa aru, kes tal niimoodi ringi lennata lubas, et pärast silmas ka veel on – JUBEPAHA!!

Aa üks palve oleks suurele ringile, et olge keegi nii hea ja uurige välja palju võib Egiptusest vesipiibu tubakat ja sütt Eestisse tuua!

Põhimõtteliselt on meil Liisu ja Katiga välja kujunenud tõsine vesipiibu sõltuvus! Peale hommikust vahetust tuleme tuppa ja paneme kohe shisad tõmbama, peale õhtust vahetust täpselt samamoodi ja nagu sellest veel vähe oleks peame me ka peale nightshowd shisat tõmbama – kolm korda päevas on minimaalne doseering!! Muidugi harjutame ka netis käies imemist, sest ilma ei saa! SÕLTUVUUUUUS!!!! Kõik kohvrid ja kotid ja karbid ja värgid on meil juba ammu tubakat täis, söest tuleb ainult vahel puudus!

On taevas sitaks sinine ja päike kuradi kollane! Ma seisan põlvini vees, meil suvi suur on ees ja mul on kõigest nii poogen!

Jah, oleks see ka hetkel nii, sest praegu on meil sinise taeva asemel liiv! Nagu kõigile teada on täna laupäev, kuid meile tähendab see ka grupi vehetus päeva.  Seega on kõik veel unised ja uskumatult passiivsed, mis teeb tänase kui tööpäeva suhteliselt mõttetuks! Inimesed on lennust veel väsinud ja tahavad magada ning asju lahti pakkida, et end kasvõi natukene siin kaugel Egiptuses kodusemalt tunda.

Viimasest postitusest on märkamatult maailmapalju aega möödunud ja uskumatult suur hulk sündmusi on aset leidnud, kuid samas ei oskagi kohe millestki kirjutada.

Alustaks siis ehk sellest, et enam me ei residentseeru mitte Sharm El Sheikis vaid Hurghadas! Nimelt toimus meil kolmandal jaanuaril migreerumine Horizon Sharm Resortist Charm Life Paradise’i. Tuleb tunnistada, et antud hotell on tõesti parem ja siin on ka kõik vajalik, et teha korralikku animatsiooni, kuid eelnevas kodus olid töötajad palju sõbralikumad ja keegi ei üritanud meile teadlikult jama kaela tõmmata! Kõige õnnelikum olen selle üle, et siin pole taksojuhte, kes aina signaali lastes ringi sõidavad ja juba kaugelt taxi karjuvad – vot see käis Sharmis ikka totaalselt närvidele!!!

Olevikust polegi midagi märkimisväärset, mida tasuks siia kirjutada, sellepärast pöörangi pilgu kaugemasse aega – minevikku, ehk siis viimastele sündmustele Sharm El Sheikis.

 

JÕULUPIDU

Endi kurvastuseks tuli meil aktsepteerida fakti, et egiptlased ei tea jõuludest suurt midagi! Kõik küll pingutasid ja andsid endist parima, kuid kõik dekoratsioonid olid väga venelikud – kuld ja kard igalpool, kehtestatud oli ka ütlus, et mida rohkem seda uhkem! Minule igatahes see eriti ei meeldinud, kuid see käib ainult kaunistuste kohta. Pidu oli iseenesest täiesti tore – meie jäime enda esinemisega rahule ja ka juhtkond jäi meiega rahule. Lõpp hea, kõik hea!

A ja kell pool kolm öösel mõtlesime Merka ja Vernekuga, et võiks ju keksu mängida! Pean ära mainima, et panin odavalt urna, kuid kõige ägedam oli ikkagi see, kuidas Vernek kaotusele reageeris, vaadake ise!

VANA-AASTA ÕHTU

Algus                                                                                               Lõpp

Vana-aasta möödus meil ehk isegi edukamalt kui jõulud, seda isegi arvestades fakti, et pisaraid oli tunduvalt rohkem – that’s life! Pidu oli nagu pidu ikka, kuid selleks, mis peole järgnes, me küll valmistunu ei olnud. Nimelt toimus peale prallet juhtkonna pildistamine ja nii pea kui  märgati, et ka meie oleme läheduses, läks kohe selline fotosessioon lahti, et hirm tuli peale! Veetsime praktiliselt pool tundi bossudega pilte tehes – ego tõusis meeletult!!! Unustasin mainida, et serveeriti siniseid – jah just siniseid – makarone!!! Ei usu? No vaata siis pildilt!

Igatahes Sharmis oli väga tore! Kunagi tahaks sinna kindlasti tagasi minna!!

Muidugi pean ära mainima, et kaks päeva tagasi sain oma kauaoodatud paki kätte ja nüüd on mul NIIIIIIIIIIIIIIIIIII PALJU eesti kommi!!

Aga tänaseks siis ongi kõik, sest nagunii tuleb mul nüüd oma peff püsti ajada ja tööle vedada!!

Tsau-pakaa!!!

MUSI:*

Oi-oi-oi! Osad venelased on nii kurjad ja õelad, et on nõus endast nooremaid ja kehamassilt ligi viis korda väiksemaid inimesi füüsiliselt ähvardama ja ründama. Vot nii kirev elu meil ongi siin. Iga päev kardame pahasid sibulaid, sest iial ei või teada, kuna nad taas rünnakule kavatsevad asuda. Basseini äärne juhtum lõppes sellega, et meie tantsude tegemiseks kutsuti kohale turvamehed - just nii!

Päeva jooksul paluti meid, et me kirjutaksime hotelli ustele ja akendele happy new year ja merry christmas, kuid nad ei arvestanud sellega, et olid meile täiesti valed vahendid muretsenud. Esmalt anti meile party sprey, mis on mõeldud õhku piserdamiseks, sest see on nagu kumm ja klaasil eriti meeldiv välja ei näeks, ning siis anti meile kunstlume pudelid kätte, no kirjutasime siis need paar akent täis ja viis minutit hiljem märkasime, et kõik oli laiali ja alla vajunud, kui seda hotelli töötajatele näitasime, öeldi meile, et me lihtsalt kõrgemale kirjutaksime, kui see kiri alla vajub. Funnyburgers ma ütlen!

Õhtul käisime Merkaga poes - väga huvitav ja meeldiv kogemus. Nimelt kummitas mind Eamon - Do you wanna fuck me (yes I wanna do) lugu ja hakkasin seda siis poes laulma, kui olin oma häälel üks viis minutit kiljuda lasknud avastasin, et tegin seda poes, kus oli peale meie veel vaid üks naissoost isik. Kui lõpuks leti juurde maksma jõudsime, märkasime kohe, et töötajad juba arutasid meie neete ja üsna pea nad küsisid kuldsed küsimused - mis ja milleks need on? Meie Merkaga aga olime suht naljategemis tujus ja ütlesime, et meile lihtsalt maitseb metall. Selle peale hakati meile küll korteri võtmeid ja raha söömiseks pakkuma, kuid ütlesime, et eelistame kulda, ja uskuge või mitte, aga nad lubasid seda meile homseks tuua! Lõpuks tagusin kätega vastu letti ja laulsin we want the check, we want the check, üsna peatselt me selle ka saime. Kui hakkasime poest välja kõndima, laulsid töötajad meile sama viisiga see you tomorrow, see you tomorrow! Meeletult naljakas oli!

Hommikul sõitsid väiksed poisid ära, täitsa kurb oli, mis siis, et koos sai kõigest nädal veedetud, kuid väga harjumatu on ilma nendeta! Loodame, et Tarvo pea siis Eestis kokku õmmeldakse!

Basseini ääres tantsis täna üllatavalt palju rahvast kaasa ja pärast sooviti meiega isegi pilti teha! Vapsee värk eksole!?

Õhtul enne arrivalit tegime katsetust Ali-Babas disko käimalükkamisega, kuid kahjuks tulid inimesed alles peale meie ebaõnnestunud pingutust kohale! Sellele vaatamata oli meil endil lõbus ja saime ka tantse harjutada, mis on omakorda väga hea, sest tuleb tunnistada, et need hakkavad vaikselt ära ununema juba.

Täna õhtul saabus meile seni kõige suurem grupp - viiskümend persooni, kellest lastetoa materjali on üheksa. Olles pilgul üle nimekirja lasknud käia selgus, et enamus lastest on tüdrukud, mis tähendab, et saab palju käsi- ja näputööd teha, kuid loomulikult saab ka poistega piisavalt meisterdada ja joonistada! Aga nüüd pean ära tudile minema, sest hommikul läheme kõik seitsmekesi infotundi, sest nagu giid ütles: ,,siis tundub kõik lõbusam ja helgem!” Head ööd mupsikud!

NB! Liisu ma panin ukse ilusti väljast kinni!

Põhitegevus terve päeva jooksul oli asjade ajamine. Kuhu me sõitsime nii:
Pidime sõitma hakkama kell 11.30, kuid siis lükkus asi edasi 13.45-le ja kui me lõpuks sinna tähtsasse kabinetti sisse saime oli kell juba 15.30. Istusime seal oma hea pool tundi, kuid asi oli seda väärt, sest saime need asjad hooaja lõpuni!

Täna sõitis Lee tagasi Londonisse! Kurb! Ahmed on ka kurb, sest kõik tema sõbrad kaovad järest - kõigepealt Moustafa, siis Abkarino (sp? Selle ma lihtsalt pidin siia panema, sest muidu Merka hakkaks jälle oma tähestikusuppi sööma) ja nüüd Lee. Nüüd peab Ahmed üksinda kõike tegema - tupekas!

Täna oli üldse õnnetu päev, sest Henri ja ta kamraadid suutsid oma digika kuhugi ära kaotada. Arvatavasti unustasid nad selle ühte minibussi, kuid siin on neid ilmselt rohkem kui sissekirjutatud elanikke.

Veidi enne kella seitset õhtul läks Kati vaatama, kes ukse taga oli ja nii kui ta ukse lahti tegi hüppas üks vene naine uksest sisse ja hakkas vene keeles jahuma, mis siis, et me ütlesime, et meie vene keelt ei räägi! Ta seletas tükk aega midagi, kuid me ütlesime talle, et ja jaa, saame ja sust aru ja mida iganes, omatigi see polnud nii. Peale selle naise külaskäiku helistas Merka retseptsiooni ja urjustas seal olevate poistega, sest kliendid ei tohiks teada, kus me elame!!
Positiivset leidus ka - nimelt käisime taaskorda ATV-dega sõitmas, sel korral olid meie tiimist kohal Kati ja Vernek, muidugi mina ka. Tuleb tõdeda, et üksinda on tunduvalt etem sõita, sest siis ei pea pidevalt muretsema, kas teine on veel peal ja hüpetest saab ka täiega üle minna! Sel korral näitasid kõik oma paremaid ilu- ja jõunumbreid.

Stiilinäide:
Vernek demonstreeris ka õhulendu, kuid sellest kahjuks pilti ei ole.

Peale järjekordset ATV lõbusõitu seadsime Kati ja Liisuga sammud Laguna Viasta poole nightshowd vaatama. Neil on seal kombeks iga riigi esindajatel wii karjuda lasta, et õhtujuht ütleb riigi nime, üks, kaks, kolm ja siis inimesed karjuvad. Seda tehakse muidugi ainult hotelli külastajatele, kuid üsna pea kui olin jõudnud Liisule öelda, et Nico (animation teami juht) võiks Eesti ka välja hõigata, tegigi ta seda. Alguses ei saanud me keegi aru, mis värk on, kuid kui ta juba teist korda Estonia hüüdis kiljusime nii kuis jaksasime, kuid siiski nii, et väärikus alles jäi!

Kuskil kella 3 ajal öösel oli meie uksel koputust kuulda, selgus, et Tarvol õnnestus pea lõhki kukkuda. Läksin siis nende tuppa ja rääkisin, mis mina arvan ja lõpuks kutsuti talle ka arst, kes võttis juba ainult kohaletulemise eest 50 euri. Selgus, et ma rääkisin täitsa õiget juttu ja haava oligi vaja õmmelda, kuid õmbluste eest oleks veel 100 euri küsitud ja seega otsustati, et oodatakse Eestisse naasmiseni, sest seal on arstiabi ju tasuta.