Täna saabus hotelli uus grupp eestlasi – lausa 7 inimest. Neist lastetoa materjali oli ainult 1 ja ausalt öeldes pole kindel, kas ta üldse mahub meie vanusepiirangu sisse.
Õhtul tekkis meil Liisuga maeideakust mõte minna pilte tegema, ja seda me siis ka tegime- pool üheksa eksole…– tulemusi näeb facebookist ja orkutist. Lastemänguväljak, bassein ja isegi tavaline tool – kõiki sai rekvisiitidena kasutatu. Näide:
Ps! Päikeseprillid on ikka põhilised!
Külastasime Kreeta pealinna Iraklionit, mis pidi olema väidetavalt saare kõige uhkem ja ilusam linn, kuid minule meeldib Hania rohkem – väiksem, armsam, ilusama sadamaga. Ainuke, mis andis märku sellest, et tegu on pealinnaga, oli tihe autoliiklus ja ummikud. Üldjoones oli kõik muu sama, mis mujalgi.
Iraklioni külastamine oli meie lõputuna näiva bussireisi, mille käigus ma jõudsin umbes 28.5 korda magama jääda ja poole oma sudoku raamatust ära teha, teisejärguline ettevõtmine. Esimesel kohal oli Minotauruse(kuningas Minose naise ja pulli väärastunud sohilaps), koduks peetava Knossose palee.
Tunnistan ausalt, et ootasin Minose lossist, paigast, mida peetakse kõrgtsivilisatsiooni hälliks, midagi enamat, sest giidide jutust jäi mulje, et tegu ei ole mitte varemetega, vaid üles ehitatud palee koopiaga. Juba kuuldes, et varsti jõuame kohale, hakkasime Liisuga otsima, et kus see majake siis on, aga ei midagi – ootasime rohkem sellist kinnist muuseumi laadset ehitist kui varemeid. Lossi originaalsetest osadest oli vähe säilinud, ülejäänud oli Arthur Evansi kätetöö. Üks variantidest, milline palee välja võis näha, on siis selline nagu üleval asuval pildil.
Kõige meeldejäävamaks seigaks kogu selle lõputuna näiva bussisõidu ajal oli Bali külake. Silmasime seda küll vaid kaugusest, kuid Bali Paradise’i (prantslased…. oh neid mälestusi küll) silt oli selgesti loetav ja isegi Talea Beach Resorti ranna nägime ära. Need, kes ei tea, millest ma räägin, võtku teadmiseks, et just see väike kaluriküla oli eelmine aasta see koht, kust sai alguse Top Club. Teame Liisuga juba praegu kindlalt, et külastame, seda kohta ka sel aastal.
Tänane äratus ei olnud meil kell üheksa nagu tavaks saanud, vaid hoopis kell 07.45. Uskuge või mitte aga me ei tõusunud tund ja viisteist minutit varem selleks, et päevitama minna, vaid hoopis selleks, et jõuda ekskursioonile, mille suunaks seatud Gramvousa saar ja Balose helesinine laguun.
Bussi õigeaegselt mitte kohale ilmumisel selgus tõsiasi, et teine sama kategooria transpordi vahend oli poolel teel katki läinud ja seetõttu pidime esmalt meie ja hiljem ka laev nende järel ootama. Õnneks oli hilinemine minimaalne ja merereis võis peagi alata.
Esmapilgul tundus, et tuleb rahulik seilamine, kuid nagu kõik teavad võib esmamulje olla vägagi petlik ja seda ka sel korral. Nimelt sai väike Port Gramvousa nimeline laev päris kõvasti loksutada, sellest tulenevalt olid wc-d täis persoone, kelle kõht seda kõike ei kannatanud ja olid sunnitud külastama oma parimat sõpra hädas – wc potti. Väikesele lainetusele vaatamata olime peagi jõudnud esimesse randumispaika – kurikuulsale piraatide saarele.
Tingituna tõsiasjast, et mina olin juba kindluse varemetes eelmisel aastal käinud ja Liisu isegi ei tahtnud sinna minna, otsustasimegi, et veedame saarel olemiseks ette nähtud aja rannal päikest võttes. Meie seltsi istus ka giid Kerli ja lugusid pajatades möödus aeg lausa linnutiivul.
Balose laguun oli Gramvousa saarelt kiviviske kaugusel, nii et sinna jõudsime kärmesti. Arvan, et ei pea isegi kirjutama, mida laguunis tegime, kuid mainin siiski ära, et tervelt 2 tundi lihtsalt lamasime valgel liival, mis oli kaunistatud roosade korallitükkidega, ja ootasime, et päike meie kehas oleva melaniini imepärase pruunistava jõu vallandaks.
Alles tagasisõidu ajal taipasime, et terve päev päikese käes veeta ei olnud just kõige nutikam tegu, sest olime näost kui küpsed tomatid ja isegi maikad olid juba selga päevitunud.
Peale tõsist praadimist nii saartel kui ka laeval, asusimegi bussisõidule Kissamose sadamast Plataniasesse. Naasemine hotelli ei olekski ehk midagi erilist, kui me ei oleks avastanud, et 400m kaugusel hotellist on toidupood ja hotelli kõrval on ekstra soodsate hindadega pita putka. Püänt seisneb selles, et kõndisime tänaseni kauplusesse, mis asus meist umbes 800m kaugusel ja pita putkat otsisime lausa tikutulega taga.
Homme võtame reisisihiks Iraklioni ehk Kreeta saare pealinna ning Knossose palee ehk kõrgtsivilisatsiooni hälli.
Alustaks siis sellisest faktist, et alates tänasest hakkab mu blogi lausa kahes keeles olema – Inglise keelne http://kadi—english.blogspot.com Jätame iroonia ära ja liigume sellise tõsiasja juurde, et see nõuab mult ju topelt tööd, kuid midagi pole teha, kui mõni kahtleb mu kirjutamisoskustes.
Tänase päeva eesmärgiks oli Hania külastamine. Seiklus sai alguse bussijaamast, kus meil oli nii igav, et jõudsime selleni siin kõrval -> tegime ise endast pilte.
Siis märkas Liisu ühte bussi mööda vuhisemas ja lootes, et just see buss lähebki Haniasse, viibutas ta selle peatamiseks oma kätt. Meie imestuseks jäigi buss seisma ja kõige meeldivamaks osutus see, et tegu oligi õige bussiga.
Haniasse jõudes ei teadnud me kuhu poole liikuda, seega seadsime oma sammud tundmatusesse. Õnneks sattusime me ühest heast poest teise ja aeg möödus kiiresti.
Hotelli tagasi jõudes vaatasime Takenit ja Kung Fu Hustle’it. Teise filmi ajal helises meie toas olev lauatelefon terve siin oldud aja jooksul esimest korda ning helistajaks osutus giid Kerli. Võtsime jalad alla ja läksime fuajeesse temaga kohtuma. Tuli välja, et me saame ekskursioonidel käia, seega lähemegi tuleval päeval Gramvousa saarele.
Manchester United kaotas…
MWAH (K)
